Tuletõrjespordi algusaastad
Eesti tuletõrjespordil on pikaajalised traditsioonid, mis eksisteerivad juba vähemalt 80 aastat. Kõikides vabatahtlikes tuletõrjeseltsides, mille algusaastad langevad 18 sajandi lõppu, hakati algusest peale tähelepanu pöörama tuletõrjujate füüsilisele ettevalmistusele.
Nõudis ju vee ja käsipritside kohaletoimetamine suurt jõudu ja vastupidavust. Ronijad pidid aga olema painduvad ja oskama osavasti ronida redelitel ja päästenööridel. Selleks korraldati regulaarselt harjutusi, kus tuletõrjujad said nii füüsilist kui ka erialast ettevalmistust.
20. sajandi algus
20. sajandi alguses võeti kavva redeliga ronimine ja päästeharjutused, mis seisnesid selles, et tuletõrjemajade torniakendest või majade kõrgematelt korrustelt hüpati päästelinale või laskuti mööda presenttoru alla.
Aastatega tuletõrjujate pere kasvas, õppused muutusid sisukamateks ja kontrollülevaatused omandasid üha rohkem võistluse iseloomu. Tuletõrjeühingutes hakati tegelema kehakultuuri ja spordiga. Sporditegevus sai õige hoo sisse siis, kui küsimusega hakkas tegelema Eesti Üleriikline Tuletõrje Liit ja mis 14. septembril 1928 kutsus oma ringkirjas üles spordile rohkem tähelepanu pöörama.
Mitmete spordialadega tegelemine andis tuletõrjujatele küll hea füüsilise ettevalmistuse, kuid ei lihvinud nende töövõtteid. Selle eesmärgi saavutamiseks hakati harrastama spordiala, millel üksikharjutused moodustasid sisult tuletõrjuja tegevuse tulekahju kustutamisel (võistlushargnemine ja teatejooks kustutusvahenditega, ronimine köiel ja redelitel, voolikuliinide loomine, tulekollete kustutamine jne).
Kõike seda tehti tuletõrjuja riietuses koos selle juurde kuuluva varustusega. Tekkis uus spordiala – tuletõrjesport. Seda hakati harrastama tuletõrjeüksustes ja –organisatsioonides. See puht ametkondlik spordiala ei kuulunud üldisesse spordiklassifikatsiooni, vaid tegu oli valdavalt massispordiga.
Tähelepanu ei pööratud niivõrd tulemustele, vaid osavõtjate arvule, et võimalikult rohkem inimesi saaks võistluste kaudu parandada nii oma füüsilist ettevalmistust kui ka omandada tuletõrjujate töövõtted.
Eriti populaarsed said tuletõrjevõistlused 1920ndatel aastatel. Need olid kohalikeks suursündmusteks, millest võttis osa hulgaliselt vabatahtlikke tuletõrjujaid ning pealtvaatajaidki oli kõikjal palju. Säilinud andmeil võttis igal aastal korraldatud võistlustest osa 15 000-20 000 võistlejat.
Esimesed üleriigilised võistlused
Esimesed üleriigilised tuletõrjevõistlused peeti 8. septembril 1929 Eesti Vabatahtlike Tuletõrjeühingute Liidu 10. aastapäeva puhul Kadriorus. Võistlusaladeks oli vee andmine kustutusvahenditest, ronimine konksredelitest ja võimlemine.
1937 aastal täiendati olemasolevaid spordialasid ning töötati välja uued võistlusjuhendid ning regulaarselt hakati korraldama suuri ja üleriigilisi tuletõrjevõistlusi.
Tuletõrjesport Nõukogude ajal
Pärast II Maailmasõda jätkus tuletõrjespordivõistluste traditsioon. Massispordist hakkas välja kasvama saavutussport. Hakati fikseerima rekordeid ning kehtestati spordinormatiivid. Kuna need ei rahuldanud sportlasi ega spordijuhte, taotleti tuletõrjespordi lisamist spordiklassifikatsiooni.
12. juulil 1963. aastal võttis NSV Liidu Spordiühingute ja –organisatsioonide Liidu Kesknõukogu Presiidium vastu otsuse lülitada tuletõrjesport NSV Liidu ühtsesse spordiklassifikatsiooni, millega seni tuletõrjes viljeldud ametkondlik tuletõrjesport sai teiste spordialadega võrdõiguslikuks.
Sama määrusega kinnitati järgunõuded ning nende täitmise tingimused. Tuletõrjespordi juhtimisorganiks sai NSV Liidu Tuletõrjespordi Föderatsioon, mille loomine oli oluline tõuge tuletõrjespordi arengus.
Töötati välja tuletõrjespordibaaside arendamise perspektiivplaan, ehitati spordibaase, staadione Tallinnas ja igas maakonnas koos õppetorni ja muu vajalikuga. 22. ja 23. augustil 1964 peeti Tallinnas „Dünamo“ staadionil esimesed ENSV meistrivõistlused tuletõrjespordis.
Tuletõrjesport oli väga populaarne veel kaheksakümnendatel aastatel, kus osalesid Järvamaa võistlustel mitmed tuletõrjeüksused ja Järvamaa koolid.
Tuletõrjesport pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist
Pärast Eesti Vabariigi iseseisvumist on tuletõrjes toimunud olulisi muutusi. Muutuste keerises jäi tuletõrjesport tagaplaanile. Vabatahtlike Tuletõrjeühingute liikumine ei saavutanud sõjaeelset taset ning see mõjutas ka tuletõrjespordi harrastamist.
Riiklikul tasandil ei toetatud sporditegevust varasemaga võrreldavalt ning tuletõrjesportlaste ring hakkas oluliselt kahanema. Tuletõrjealaste teadmiste ja oskuste tutvustamine vabariigi elanike hulgas oli tagasihoidlik ja tuletõrjespordi kandepind kitsenes.
Tuletõrjespordi tegevus jätkus vabariigis vaid vanast harjumusest ja tegutsevate entusiastide toel. Jonni jätmata korraldati maakonna ja Eesti meistrivõistlusi, kus osalesid ka kõikide maakondade 15-18aastased noored tuletõrjesportlased.
Suurvõistlustel olid esindatud kõik maakonnad. Vabariiklikke tuletõrjespordi meistrivõistlusi on läbi viidud ilma katkestusteta igal aastal.
Ees seisis tohutu töö spordi taaselustamiseks ja populariseerimiseks, olemasolevate spordirajatiste korrashoidmiseks ja uute rajamiseks. Peale vahepealset mõõnaseisu toimus siiski sporditegevuse aktiviseerumine. Hindamatu panuse selleks andsid Päästeameti töötajad ja selle juhtkond. Leiti rahastussüsteem ja Päästeameti võrgustik töötas selle nimel, et tuletõrjesport liiguks tõusujoonel. Tuletõrjesport leidis taas oma koha päästesüsteemis ja Päästeametis.
2000-ndad aastad
2001. aastast alates käivitus võistlussari „Pritsu Karikas“, mille eesmärgiks oli igal aastal läbi viia viis vabariiklikku tipptasemel võistlust, võistlejate sportliku taseme tõstmiseks, Osavõtjate arv oli orienteeruvalt 100 ringis. Taas hakkas elustuma kohalike tuletõrjespordi võistluste tava, mille pinnalt võrsusid tulevased tuletõrjesportlased.
Eesti koondis hakkas osalema rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Rahvusvahelise Tuletõrjujate ja Päästjate Spordi Föderatsioon hakkas korraldama üle aasta Maailma- ning Euroopa Meistrivõistlusi. Esimesed maailmameistrivõistlused tuletõrjespordis toimusid Venemaal, Moskvas 2002. aastal.
Osalesid 11 riigi koondised ning Eesti võistkond jäi üldarvestuses kolmeteistkümnendaks. Pärast seda mõisteti, et tuletõrjesport vajab stabiilset rahastust, noorte värbamis- ja treeningsüsteemi, treenerite koolitust ning täiskasvanud sportlaste motiveerimist.
Päästeameti suunitlusel moodustati 2004. aasta kevadel Eesti Tuletõrjespordi Liit, mis sama aasta sügisel võeti Rahvusvahelise Tuletõrjujate ja Päästjate Spordi Föderatsiooni liikmeks. Alustati Eesti koondise süstemaatiliste treeningutega nii noorte kui täiskasvanute seas.
Eesti tuletõrjesportlaste areng ja saavutused olid tõusujoonel. Teised maailmameistrivõistlused toimusid 2004. aastal, kus Eesti meeste koondis oli juba üldarvestuses kaheksandal kohal.
2005. aastal Euroopa Meistrivõistlustel saavutas Eesti koondis üldarvestuses 3. koha. Järgnevatel aastatel kuni 2010. aastani pakkus Eesti koondis igal maailmameistrivõistlustel tugevat konkurentsi, olles üldarvestuses esikuuikus.
2010-ndad aastad
Alates 1. jaanuarist 2010 on ETTSL Eesti Olümpiakomitee liige.
Pärast päästekeskuste loomist aastal 2006, jäi tuletõrjesport uuesti tagaplaanile. Päästekeskused pidid oma eelarvega ise hakkama saama ja kõik keskused pidid tegema oma valikud, kui palju tuletõrjespordile võimalusi leitakse.
Mõnedes maakondades hakkas tuletõrjesport tasapisi hääbuma ning kaasati üha vähem noori ja päästetöötajaid. Vaatamata sellele, olid läbi raskuste Eesti meistrivõistlustel esindatud kõikide maakondade noored. Oli näha, et tuletõrjespordi edasiseks arenemiseks on vaja muutusi.
Selleks et kaasata võimalikult palju noori ja tõsta populaarsust muudeti aastast 2008 Eesti võistluseeskirju ja loodi naiste vanusegrupp. Juba 2010. aastal muudeti veelgi eeskirju ja toodi sisse noorte „D“ vanusegrupp (kuni 12aastased) ja tüdrukute vanusegrupid.
Alates 2010. aastast hakati korraldama talviseid sisevõistlusi „Paide Torn“ konksredeliga ronimises õppetorni ja „Kahemehe võistlus“, 100m takistusriba läbimine ja 2x100m teatejooks.
Võistlused võimaldasid sportlastel ka talveperioodil ennast proovile panna, hoides seeläbi ennast pidevas treeningkoormuses. Samal aastal käivitus ka koolinoortele suunatud võistlus „Koolinoorte Tuletõrjespordi Mängud“,
2013. aastaga läks olukord taas keerulisemaks. Päästeametis toimusid juhtkonna vahetused ja ümberkorraldused avaldasid mõju ka tuletõrjespordi tegevusele. Tuletõrjesport pidi ennast tõestama ja taas leidma koha päästesüsteemis. Tuletõrjespordi arendamise, elushoidmise, rahastuse ja koostöövõimaluste otsimised algasid taaskord.
Vaatamata keerulistele aegadele oli 2013. aasta tuletõrjesportlastele taaskord tipphetk – noorte maailmameistrivõistlustel Podolskis, Venemaal saavutati individuaalaladel kaks esikolmiku kohta. Mihkel Holtzmann sai hõbemedali ja Gert Valdsalu Eesti rekordiga pronksmedali 100m takistusriba läbimises. Maailmameistrivõistlusel Lõuna-Koreas saavutasid mehed mootorpumbaga hargnemises 2. koha.
Tuletõrjesport täna
Hetkel tegeleb Eestis aktiivselt tuletõrjespordiga üle kaheksakümne inimese, kelle seas on nii mehi, naisi, noormehi ja tütarlapsi. Aktiivsed treeninggrupid tegutsevad Järvamaal, Pärnumaal, Võrumaal, Jõgevamaal, Valgamaal ja Tallinnas.
Jätkuvalt korraldatakse väljatöötatud võistlusi. Koolinoorte Tuletõrjespordi mängude populaarsus on aastate jooksul oluliselt kasvanud ning 2016. aastal osales ligi 450 last ja noort. See näitab, et koolide huvi on pidevalt kasvamas, tuleks luua vaid võimalusi alaga tegelemiseks ja selle arendamiseks.
Tänaseks on Eesti võistluseeskirjad mugandatud selliselt, et laia sihtrühma kaasamine võistlustele oleks võimalik. Aastaks 2016 on naiste ja tüdrukute vanusegrupid vastavuses rahvusvaheliste eeskirjadega.
Naised ja tüdrukud veel maailmameistrivõistlustel käinud ei ole, kuid loodame, et ükskord saavad ka nemad rahvusvahelise suurvõistluse kogemuse.
Tuletõrjespordi arendamise, elushoidmise, rahastuse ja koostöövõimaluste otsimised käivad tänaseni. Igal aastal on sporditegevuse jätkumisel abiks Päästeameti ja Eesti Tuletõrjespordi Liidu poolt sõlmitav koostööleping.
See annab võimaluse korraldada võistlusi ja täiendada võistlusvarustust. On paranenud treeningbaaside võimalused tänu uute komandode juurde ehitatud tornidele. Tuletõrjesport ei ole mitte ainult saavutussport, vaid päästeametile kindlasti hea väljund harrastusspordina, sealhulgas ka rakendusspordina.
Veel on olemas sportlased, kes harrastavad tuletõrjesporti, treenerid, inimesed kes korraldavad võistlusi ja hoiavad elus seda pikka, 88aastaste traditsioonidega kuulsusrikast spordiala.
Tuletõrjesport on täna olukorras, kus sportlased treenerid ning ala entusiastid mõtlevad – kuidas edasi? Tuletõrjesport otsib oma kohta, kas ta peaks olema päästeameti üks osa või iseseisvalt tegutsev.